Flokside õitsemine ja nende lõhn annab märku sügise saabumisest. Kuidagi lapsepõlvest on see nõnda meelde jäänud. Vist hakati sel ajal juba kooliks valmistuma. Kooliminek, eks see oli ikkagi juba sügis.
Aias olen oma floksidega rännanud mitu korda. Alul meeldis meile, et nad ääristavad teed. Aga siis hakkas neist kahju, tundus, et neil on siin vähe ruumi. Viisin nad ära paremasse kohta aga millegi pärast kasvasid ikkagi uued põõsad ka siia tee äärde. Ju oli nii tarvis!
Kolisin nad suurde peenrasse, värava juurde. Aga kõik olid üksteise lähedal ja värvidest tekkis suur rahutus ja hakkas meid häirima. Jälle labidas kätte ja kaevama. Viisin enamuse pargi äärde, kus nad sugugi hästi ei talvitunud. Vaid üksikud tärkasid kevadel.
Siia jätsin alles vaid mõned, mis sobivad teineteise lähedusse.
Pargi ääres oli suur tühjus. Arvasime, et siin võiks floksidel hea olla.
Tänane vaatepilt.
Meeldivad õhtused taevad. Kindlasti on ka päikesetõusud ilusad aga siis olen veel uneradadel.
Floksidel seal aia ääres on samasugune lapsepõlve ja Võrumaa lõhn nagu "õige" lõhnaga roosal pojengil :)
ReplyDeleteMul on floksidega olnud imelik suhe. Olen kokku kogunud suure kollektsiooni ja siis ruumipuudusel ära jaganud, jälle neid korjanud ja jälle jaganud. Nüüd kogun siniseid, aga neid on paganama vähe
ReplyDeleteNii toredad on floksiõiesüdamiku täpid, mis juba kaugelt paistavad, armsad floksisilmad. Mul ka aias mõned taimed kolivad ringi ikka ja jälle ringi.
ReplyDelete