Varsti on kevad läbi. Laul ja lust lõppenud. Üksikud linnukesed laulavad ja meeletu sääskede-parmude pirin.
Hakkan jõudma lõpule oma aiatöödega. Ikka on olnud umbrohu kitkumised ja servade tegemised. Õnneks avastasin, et turba sisse eriti muruseeme ennast ei istuta ja seega püüan jõudu mööda kõikjale teda panna. Eesaiaga sain ühele poole kui vaid mutid ennast jälle tööle ei rakendaks!
Sissesõidu peenra ääred ootavad korrastamist ja aia ääres olev sügisaster kuivab, sest me pole vihma näinud
ega saaanud juba mitu nädalat....lausa kõrbemine mõnedes kohtades.
Suur peenar või nagu me ise nimetame inglise peenar sai möödunud aastal kooremultsi ja äärde turba ja tööd ikka poole vähem.....kui vaid naadi suudaks millegagi lämmatada. Siit tekkis ka idee, et teistelegi peenardele võin turba panna. Kuid kui kauaks seda jätkub!? Mõtlen kõdunemist.
Osade peenarde äärde olen kivid pannud. Kah päris hea ja korrektne.
Nii see aed on kujunenud, 100x100m ja aastast 2001. Enne seda oli 50x50m ja tundsime kogu aeg, et õhku on vähe. Õnneks teed ristusid Teejuhiga, kes on väga hea ja tark nõuandja. Nüüdseks kallis sõber, oleme Sulle väga tänulikud, et oled meie silmad avanud.
Kahju vaid ajast ja tööst, et on olnud palju ümber tegemisi. Alul on ju niiiii suur vajadus ikka luua midagi uut ja uut, ilma planeerimata. Siis on ka tulemus selline, et nagu pole õige-hea ja otsid abi.
Aias ringi liikudes on ikka mõtted, et siit on vaja teha ja sealt on vaja teha. Unustad täiesti ilu nautimise. Nüüd pilte vaadates on kohe rõõm südames, et on saanud päris ilusad vaated, juhuslikkuse meetodil.
Tänaseks ON NAGU ON. Ja otsustasime, et ei mingeid uute ega uuesti tegemisi.
